tormi sünd

veetsin terve sajandi teises maailmas. paljud varjusurmas olnud teadmised on kindlamaks muutunud, kinnistunud. leidsin üles palju asju, milleni ma lapsena mõtteid mõlgutades jõudsin ning mis suurekssaamise sunni kaoses kaduma läinud. nagu oleks käe läbi aja sirutanud. täiega hea on olla. 

maa haavad

aidu karjääri teine aegruum

tartu. 10.07

viimasel ajal on nii, et kõik klapib. või rohkem nagu nii, et ma ise klapin kõigega.


täna otsisin, ootasin, aga kedagi ei tulnud. istusin hurda pargis, käed värvised, lugesin. keegi ei kõndinud mööda. linn oli tühi. lendasin ainult natuke äikesemürinast aeglasemalt, valisin hoolikalt vaid selliseid teid ja tänavaid, mis õigemad tundusid. ei midagi. ja siis hakkaski pihta. oli kurv, kurvi taga madal kivisein, ning kiviseinalt leidsin selle, mida ma täna õhtul järelikult otsima olingi läinud. 
EI HELISTA
VAIKIDES LEPIME KOKKU
EI SAA


aitäh, nimetu, rusikas silmaauku. ma polnud sellel tänaval varem käinud, ja et just see õhtu mind sinna viis, see oli nii õige. elu loksub paika.

hiiumaa teine gravitatsioon

birgitta ja hans

acid mirjam