viimasel ajal on nii, et kõik klapib. või rohkem nagu nii, et ma ise klapin kõigega.
täna otsisin, ootasin, aga kedagi ei tulnud. istusin hurda pargis, käed värvised, lugesin. keegi ei kõndinud mööda. linn oli tühi. lendasin ainult natuke äikesemürinast aeglasemalt, valisin hoolikalt vaid selliseid teid ja tänavaid, mis õigemad tundusid. ei midagi. ja siis hakkaski pihta. oli kurv, kurvi taga madal kivisein, ning kiviseinalt leidsin selle, mida ma täna õhtul järelikult otsima olingi läinud.
EI HELISTA
VAIKIDES LEPIME KOKKU
EI SAA
aitäh, nimetu, rusikas silmaauku. ma polnud sellel tänaval varem käinud, ja et just see õhtu mind sinna viis, see oli nii õige. elu loksub paika.
1 comment:
nii ilus
Post a Comment