taiga

Necklaces for wild women and men by Belliisi Seenemaa
Styling: Belliisi Seenemaa

wild Mother River

Jewellery: Belliisi Seenemaa collection - Ice, Stone and Primal Age
Model: Mari Hinn

spring manifested in a person

dimensioonide uinuvad valvurid

landscapes

the strange and the stranger

Textiles (UFO pillows and felt bunny ears): Belliisi Seenemaa

Models: Belliisi, Juri, Henri-Oliver

TAJUKIRURGILINE TANTS

For the exhibition "ILLUSIOON"

Bringer of light

Kujuteldavad sõbrad

Tegemist on lõputööga! Et kõigest aru saada, sirvi Suurt Kirjatööd siit: 

https://drive.google.com/file/d/0B8mk4n7n2_xMeXhqOUt3M0tOUjg/edit?usp=sharing

***

Lõputöö lõplikku lõpetatud lõppu saab näha Nooruse galerii keldriruumides (Riia 11, Tartu) 10.juunist kuni juuli keskpaigani 2014.

***

Kujuteldav kaaslane on psühholoogiline ning sotsiaalne fenomen, mille aluseks on suhe, mis leiab aset mitte füüsilises reaalsuses, vaid inimese enda subjektiivses reaalsuses. Tegu on fiktiivsete karakteritega, kellel on tihti vägagi kompleksne iseloom ning väljakujunenud käitumismustrid. Käesolev uurimus ning fotoprojekt käsitleb nii laste kui täiskasvanute kujuteldavaid sõpru olevikus ning retrospektiivis. Minu roll siin on kaasaegse fotograafia ning fotomanipulatsiooni abil mõtestada mänglevalt lahti kujuteldavate olevuste olemus ning tuua need olendid teispoolsusest meie ilma. Kõik kollaažid põhinevad tõsielulistel sündmustel.

///
An imaginary friend is a psychological and social fenomenon which is based on a relationship that is based not in physical reality, but in a person's subjective realtity. Imaginary friends are fictive characters who often have a complex personality and behavior patterns. This research and art project looks into these strange characters. My role here is to interpret the characters i've heard stories about and bring them into our world using the means of photography and photo collage. All the pictures below are based on real-life events.

 

Kobakäpp

Kobakäpp oli üks jalg. Ta meenutas päris tavalist inimjalga, mis algab puusast natuke allpool, ning ta liikus, nagu ta oleks ühendatud mingi nähtamatu kehaga. Kobakäpp sai sõbraks ühe lapsega ning ilmus talle alati hetkedel enne magamajäämist, selles maagilises maailmas une ning ärkveloleku vahepeal. Kuigi tal ei olnud suud, silmi ega kõrvu, suutis ta last näha ning temaga vestelda. Koos peeti maha pikki jutuajamisi, ning Kobakäpp pajatas lugusid oma pikkadest rännakutest kaugetesse paikadesse. Lapse jaoks sai Kobakäpa nimest õppimise, tarkuse ning teadmisjanu sünonüüm.

Kobakäpp (Stumblepaw) was a foot. He resembled a real human foot, which begins a little bit below the hip and moves as if connected to an invisible body. Stumblepaw befriended a boy who told me this story. He appeared to him always at bedtime before falling asleep in the magical world between sleep and wakefulness. Although he had no mouth, eyes or ears he could see the child and talk to him. They had long talks, and Stumblepaw told stories of his long travels to faraway places. For the child, his name became a symbol of learning, wisdom and the thirst for knowledge. The child (now a grown up) said he didn't remember playing with the character a lot.

Nähtamatu poiss

Toni oli väike nähtamatu poiss, kes oli ühe päris-poisi hea sõber. Koos mängiti kaevu juures, kui Tonile tekkis üdini poisikeselik mõte. Ta jooksis üle kaevukaane ning hakkas oma sõpra narritama, et too ei julge sama teha. Päris-poiss, tahtmata nannipunnina näida, võttiski julgusproovi vastu. Kumbki neist ei mõelnud aga selle peale, et Tonil kehatu olemuse tõttu oli üle kaevukaane kõndimine tema jaoks täiesti ohutu. Päris-poisil oli aga päris keha, ning kui ta kaevukaanele astus, kukkus ta sisse. Sügavale kaevu. Pärast imelise juhuse läbi kaevust eluga pääsemist ei soovinud poiss enam Toniga suhelda. Sõprus katkes. Siiski olgu öeldud, et Toni ei soovinud oma sõbrale halba, tegemist oli õnnetusega.

Toni was a small invisible boy, who was friends with a real boy. Together they played around an old well when Toni got a whimsical thought. He ran across the well hatch and started saying that the real boy had no guts to do the same. The real boy didn't want to look like a wuss so he took the test of courage. Neither of them thought about the fact that Toni had no body, which made walking across the well completely harmless to him. The real boy had a body, though, and as he stepped on the hatch he suddenly fell in. Deep into the well. He was saved in a miraculous way, but after this he did not wish to play with Toni again. The friendship was ended. It must be said, though, that like a child he was, Toni meant no harm - it was definitely an unfortunate accident.

Lombiloomad

Lombiloomad sündisid ühe lapse taltsutamatust lombis mängimise vaimustusest. Kui poristest riietest meeleheitele ajatud vanemate hurjutamine ja keelamine enam üldse ei aidanud, mõtlesid vanemad välja loo pisikestest karvastest kollidest, kes lombis elavad. Laps muidugi oli loost täiesti vaimustuses ning nii sündis soovitule vastupidine efekt – laps võttis oma südameasjaks nende karvaste loomakeste lompidest päästmise. Ta viis nad tuppa pliidi äärde, kus sai nad mõnusasti kuivaks kammitud ja silitatud, samal ajal kõigile pliidi ääres askeldajatele jalgu jäädes. Ka teised pereliikmed said tegelasi silitada. Lombiloomad ei ole ajaga kuhugi kadunud, vaid ilmuvad vihmaste ilmadega ikka välja.

The Puddle Creatures were born from one child's untameable wish to play in puddles. When the scolding of parents (who were despaired by the endless stream of muddy clothes) didn't do anymore, the parents made up a story about these hairy terrible creatures, that live in puddles. The child, contrary to the parent's intentions of course, was completely thrilled by the tale, so the story became reality. He took to saving to the creatures, bringing them home in front of the fire to dry them, pet them and later set them free again. All the other family members got to pet them as well. The boy, now grown up, confided that the Puddle Creatures never went away and still appear during rainy days.

Mustmiljon kaaslast

Nekkerid olid ühed hüperaktiivsed tegelased, kes elasid inimeste pealagedel. Nad olid lõbusad paarimillimeetrised mehikesed, kes lustisid juuste sees ringi ja magasid lokkidest koobastes. Mõnikord kukkusid nad peast maha, mispeale laps, kes neid nägi, peatas kõik toimuva, et õnnetu Nekker tagasi oma pähe tõsta. Igal inimesel leidub peas kuuldavasti miljoneid neid väikseid naljakaid karaktereid. Ühel tüdrukul oli neid ainult kuus, ning see ajas teda hirmsasti endast välja.

Nekkers were hyperactive tiny characters who lived on people's heads. They were funny creatures, a couple of millimeters tall, they ran around in hair and slept in caves of locks. Sometimes they fell off from the heads. When this happened the child who saw them stopped everything around so the lonely Nekker could get back on her head. She said that everyone has millions of these little humorous characters on their heads. Her sister had only six, which made her totally sad all the time.

Kolm kaitsevaimu

Valge koll, Must koll ja Pema olid ühe pere laste kolm kaitsevaimu. Olles vanad hinged, ei laskunud nad lastega kunagi ühisesse mänguhoogu, vaid lihtsalt viibisid alati nende lähedal, lapsi valvates ja kaitstes. Pema oli neist kõige jutukam, Valge ja Must koll käisid tal muudkui sabas. Keegi ei mäleta, mida kollid täpselt rääkisid, aga kõik asjasse pühendatud mäletavad, et nad ajasid vahepeal hiiglama veidrat juttu ning õpetasid lastele hämaras hoovis ja pimedates toanurkades salatarkusi.

White monster, Black monster and Pema were the three guardian spirits of one family. They were old souls and never played with the children, just stayed near them and watched them serenely. Pema was the most talkative, White and Black monster were trailing him all the time. Nobody remembers what they talked about, but it is told that they said super weird things and taught the children secret knowledges.

 Vetevaimu kodu

  

Vesenki oli lummav haldjalaadne, kes elas Pikkjärve ääres kaunis samblast majas. Vetevaimuna oli tema töö hoida järvevesi puhtana. Vesenki enda silmade värv oli täpselt sama karva, mis Pikkjärve vesi, ning muutus vastavalt vee toonile. Temaga sai seigelda ja mängida ja niisama pikutades pilvi vaadata. Pikkjärvel, mille ääres Vesenki elutses, oli maagiliselt paindlik olemus – nimetatud järveks võis saada ükskõik milline suur või väike veekogu.

Vesenki was an enchanting elflike creatures, who lived in a beautiful moss lake near a lake. As the water spirit, his job was to keep the lake clean. Vesenki's eyes were the same colour as the lake's water, and changed with it. He was a playmate and adventurer and a good companion to look at the clouds with. The lake which banks Vesenki dwelled have a magical quality - any large or small body of water may become this lake.

Beneath the Void